Nikolai Amossov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nikolai Amossov (1984)
Amossovi-nimeline instituut Kiievis asub tänaval, mis kannab Amossovi nime (Vulõtsja Mõkolõ Amossova)

Nikolai Mihhailovits Amossov (vene keeles Николай Михайлович Амосов; ukraina keeles Микола Михайлович Амосов, Mõkola Mõhhailovõtš Amossov; 19. detsember (vkj 6. detsember) 1913 Olhovo (küla Tšerepovetsi lähedal), Novgorodi kubermang12. detsember 2002 Kiiev, Ukraina) oli Ukraina arstiteadlane, kirurg (kardiokirurg ja torakaalkirurg), bioküberneetik ja kirjanik, Ukraina Rahvusliku Teaduste Akadeemia akadeemik.

Ta oli aastatel 1983–1988 Kiievis asuva südame ja veresoonkonna kirurgia instituudi (praegu Ukraina Rahvusliku TA Amossovi-nimeline Südame ja Veresoonkonna Kirurgia Rahvuslik Instituut) direktor ja 1988–2002 selle audirektor. Esimeste hulgas Nõukogude Liidus hakkas ta sooritama operatsioone, mille puhul rakendati kunstlikku vereringet. Tema kliinikus võeti kasutusele barokambrid südamehaigete ravimiseks. 1963. aastal tegi Amossov Nõukogude Liidus esimese südame mitraalklapi proteesimise operatsiooni.

Aastal 2008 telekanali Inter Ukraina kõigi aegade saja tähtsama suurkuju leidmiseks korraldatud rahvahääletusel (põhines BBC saateformaadil "100 Greatest Britons"; telesaatejuht Savik Šuster) sai Nikolai Amossov Jaroslav Targa järel teise koha.

Amossov on kirjutanud rohkesti raamatuid, põhiliselt tervise teemadel, kuid ta on avaldanud ka mõne ilukirjandusliku teose. 1965. aastal ilmus ajakirjas Nauka i Žizn tema ulmeromaan "Märkmed tulevikust".[1]

Ta oli aastatel 1989–1991 NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadik.

Amossov on maetud Baikove kalmistul Kiievis.

Haridus ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Amossov lõpetas 1939. aastal päevases õppes Arhangelski Meditsiiniinstituudi kiitusega ja 1940. aastal kaugõppes tööstusinstituudi inseneridiplomiga (samuti kiitusega). Teise maailmasõja ajal töötas ta välihospitalis, kus kirurgina tegi ta üle 4000 operatsiooni.

1947. aastal asus ta tööle Brjanski haiglas kirurgiaosakonna juhatajana, varsti määrati ta Brjanski oblasti peakirurgks. Ühtlasi tegutses ta õppejõuna kohalikus velskrikoolis (praegu Akadeemik Amossovi nimeline Brjanski Meditsiinikolledž).

1953. aastal kaitses ta meditsiiniteaduste doktori kraadi, sai professori kutse ja määrati Bogomoletsi-nimelise Kiievi Meditsiiniinstituudi kateedrijuhatajaks. 1960. aastal kutsuti ta põhitöö kõrval juhtima Ukraina NSV Teaduste Akadeemia Arvutuskeskuse (1962. aastast Küberneerikainstituudi) bioküberneetika osakonda[2].

1983. aastal asus ta juhtima Kiievis asuvat südame ja veresoonkonna kirurgia instituuti. 1988. aastast kuni oma surmani oli ta selle instituudi audirektor. Pärast tema surma sai instituut Amossovi-nimeliseks.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tütar Jekaterina Amossova on arstiteadlane ja kardioloog.

Raamatuid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1964 – "Мысли и сердце" (tõlgitud inglise keelde 1969, hiljem tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse[2])
  • 1965 – "Записки из будущего" (tõlgitud inglise keelde 1971[4])
  • 1969 – "Искусственный разум"
  • 1973 – "Автоматы и разумное поведение"
  • 1975 – "ППГ 2266 (Записки полевого хирурга)" (tõlgitud inglise keelde 1975[5])
  • 1978 – "Раздумья о здоровье" (tõlgitud lühendatult eesti keelde 1985)
  • 1979 – "Алгоритмы разума"
  • 1996 – "Преодоление старости"
  • 1997 – "Моя система здоровья"
  • 2000 – "Размышления"
  • 2002 – "Энциклопедия Амосова"
  • 2003 – "Моё мировоззрение"
  • 2003 – "Эксперимент по преодолению старости"

Tõlked eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]